Tallinna tööstuse häll: erinevus redaktsioonide vahel

162. rida: 162. rida:
  Tallinn arvudes 2016, Tallinna Linnavalitsus, Tallinn 2016, lk 37-38
  Tallinn arvudes 2016, Tallinna Linnavalitsus, Tallinn 2016, lk 37-38
  Kaitsealune ala või üksikobjekt: Linda kivi (KL04000127) Eesti looduse infosüsteemis. Keskkonnaagentuur.
  Kaitsealune ala või üksikobjekt: Linda kivi (KL04000127) Eesti looduse infosüsteemis. Keskkonnaagentuur.
;allikas: https://et.m.wikipedia.org/wiki/%C3%9Clemistej%C3%A4rve


1979. aastal avastas kodu-uurija Oskar Raudmets[5] Härjapea jõeorundi piirkonnas Kaasani kiriku värava juurest ulatusliku asulakoha ja tuleaseme, mis osutus umbes 2300-aastaseks. See on seni vanim Tallinna kesklinnast leitud tuleaseme koht[6].
1979. aastal avastas kodu-uurija Oskar Raudmets[5] Härjapea jõeorundi piirkonnas Kaasani kiriku värava juurest ulatusliku asulakoha ja tuleaseme, mis osutus umbes 2300-aastaseks. See on seni vanim Tallinna kesklinnast leitud tuleaseme koht[6].

Redaktsioon: 14. mai 2024, kell 16:41

Härjapea jõgi - see on Tallinna tööstuse häll.
Aleksander Kivi , Anto Juske.

Härjapea jõgi

Ülemiste järv

Ülemiste Vanake

Linda kivi

Veerenni kanal

Lüüsihooned

Juhkentali mõis

Ülemistejärve on asum Tallinnas Kesklinna linnaosas. Asum piirneb Raudalu, Liiva, Järve, Kitseküla, Luite, Juhkentali, Ülemiste ja Mõigu asumi ning Rae vallaga. Ülemistejärve on pindalalt Tallinna suurim asum, selle pindala on 13,96 km².[1] Asumi põhiosa moodustavad Ülemiste järv (9,6 km²) ja kitsas maariba ümber järve, mille kaldajoone pikkus on 15,2 km.[3]

Asum on saanud nime Ülemiste järve järgi, mida on eri aegadel nimetatud ka Järveküla järveks, Mõigu järveks, Kuninga järveks ja Paberijärveks. Praegune nimi Ülemiste tuleneb sellest, et järv paikneb linnast kõrgemal.[4] Suure osa asumi territooriumist võtab enda alla Ülemiste järv. Asumit läbib Kurna oja ning järve kaldal asub Järve mets. Ülemiste järves asub Linda kivi, mis on kaitstav loodusmälestis.[8]

Ajalugu

Ülemiste järv on keskajast saadik olnud Tallinna kõige olulisemaks joogiveeallikaks. 14. sajandil rajati 4 km pikkune joogiveekanal, mis ulatus järvest Harju väravani.[4]

Keskajal oli järv ümbritsetud männimetsaga, mis hävitati Liivi sõja ajal. Uue metsa rajamine järve kaldale tõusis päevakorrale 1830. aastal. Liivikute süsteemne ja ulatuslik metsastamine algas alles 1870. aastate lõpus. 1918. aastaks oli Ülemiste järve ja Pärnu maantee vahelisele alale istutatud 184 ha metsa (1994. aasta seisuga 126 ha). 2010. aastast saadik kannab osa sellest metsast Järve metsa nime.[4]

Ülemistejärve asumis on väike grupp elumaju, kus elavad enamasti veepuhastusjaamaga seotud inimesed.[4]

Pikka aega oli probleemiks Ülemiste järvest tuleva joogivee halb kvaliteet. See probleem lahenes 1927. aastal, kui järve loodekaldale rajati ajakohane filterveevärk. Veepuhastusjaama uus osa valmis 1978. aastal. 1990. aastate keskpaigas hakati vee eelkloorimise asemel seda osoneerima, mis parandas joogivee kvaliteeti. 2008. aasta seisuga oli Ülemiste järve joogivee kvaliteet isegi parem (98%) kui Euroopa Komisjoni joogivee direktiiviga nõutud (95%).[4]

Tallinn arvudes 2017, Tallinna Linnavalitsus, Tallinn 2017
Tallinn arvudes 2020, Tallinna Linnavalitsus, Tallinn 2020
Tallinna temaatiline taskuentsüklopeedia : illustreeritud ülevaade Tallinna 84 asumist. Tallinn, 2016, lk. 112
Tallinna Linnaplaneerimise Amet, Robert Nero, Leho Lõhmus (2013). Tallinna asumid ja ametlikud kohanimed. Tallinn.
Tallinn arvudes 2011, Tallinna Linnavalitsus, Tallinn 2011, lk 153
Tallinn arvudes 2012, Tallinna Linnavalitsus, Tallinn 2012, lk 155
Tallinn arvudes 2016, Tallinna Linnavalitsus, Tallinn 2016, lk 37-38
Kaitsealune ala või üksikobjekt: Linda kivi (KL04000127) Eesti looduse infosüsteemis. Keskkonnaagentuur.
allikas
https://et.m.wikipedia.org/wiki/%C3%9Clemistej%C3%A4rve


1979. aastal avastas kodu-uurija Oskar Raudmets[5] Härjapea jõeorundi piirkonnas Kaasani kiriku värava juurest ulatusliku asulakoha ja tuleaseme, mis osutus umbes 2300-aastaseks. See on seni vanim Tallinna kesklinnast leitud tuleaseme koht[6].

Härjapea jõe ääres, hilisema Kaasani kiriku juures asus juba keskajal Pleekmäe eeslinn, mida on kirjalikes allikates esimest korda mainitud 1536. aastal Bleke nime all. 1699. aasta allikates oli piirkonda nimetatud Bleeksbergiks ja hiljem Bleichbergiks. Pleekmäe asula tuumik paiknes Härjapea jõe nõlvadel, tänapäeva Juhkentali ja Imanta tänava vahel.


Juhkentali lõunaosa 1928. aasta kaardil Asum on saanud nime raamatukaupmehe ja linnatrükkali Lorenz Jauchi poolt Härjapea jõe äärde 1655. aastal saadud maadele rajatud Jauchenthali suvemõisa järgi. Juhkentali asum kujunes välja 17. sajandil piirkonnas asunud Juhkentali linnamõisast (Joachimsthal), mille mõisasüda asub tänapäeval Juhkentali tänav 58. Varasem asustus selles piirkonnas oli Tallinna eeslinn, Pleekmäe, millest on tänapäevani säilinud Juhkentali tänav 11 asuv Pleekmäe veskihoone.

Juhkentali piirkonda läbis Härjapea jõgi, mis oli keskajal ja hiljemgi Tallinna tähtsaim vooluveekogu. Keskajal oli jõgi vee- ja kalarohke. Jõe vee jõul käitati juba 13.-14. sajandil vesiveskeid, enamik neist asus Juhkentalis. 13. sajandist tegutses Ülemiste mäe all, tänapäeva Lastekodu tänava ääres, kus Härjapea jõe vee jõudu sai kasutada kõige soodsamalt, Ülemiste viljaveski, mis kandis ka Kuningaveski nime ning kuulus Toompea linnuses asunud Liivimaa ordu võimudele. 13. sajandil tegutses praeguse Juhkentali 11 krundi kohal vesiveski, mis kandis Tiigiveski nime ja kuulus Mihkli nunnakloostrile. Vesiveskis jahvatati tsistertslaste Mihkli kloostri jaoks Kuimetsa ja Nabala mõisast toodud vilja. 1354. aastal ostis Tallinna raad selle veski kloostrilt ja andis möldritele rendile. 1716. aastal rajati sinna vee jõul töötav saeveski, mida kasutasid Tallinna sadamas asunud Admiraliteedi töökojad. 1727. aastal rajati sinna ka eraldi veskirattaga jahuveski ja 1828. aastal omandas vesiveski uuesti Tallinna raad ning seal töötas 1843. aastani paberiveski ja seejärel 1886. aastani viljaveski. Hiljem kasutati hoonet laoruumina.

1664. aastal rajati Ülemiste järvest voolanud Härjapea jõe äärde Eesti vanim paberiveski, mis oli hilisema Tallinna tselluloosivabriku eelkäija.

1715. aastal rajati tänapäeva Juhkentali tänava lõppu, endise Juhkentali suvemõisa kohale Mereväehospidal ning 1730. aastal toodi Kalamaja ranna lähedal asunud Maaväehospidal nüüdse Ida-Tallinna Keskhaigla alale. 1772. aastal rajati Juhkentali Maaväehospidali juurde Kolmainu kirik, mis tegutses kuni 1894. aastani. 18. sajandi esimesel poolel ehitati Kaasani Jumalaema Sündimise kirik, kuna Venemaa keisri Peeter I korraldusel toodi Tallinna tuhandeid sõjaväelasi.

1772. aastal, pärast Venemaa keisririigi valitseva senati ukaasi, millega keelati surnute matmine kirikutesse ning nõuti kalmistute rajamist tihedamast hoonestusest vähemalt 640 meetri kaugusele, rajati peagi praeguse Siselinna kalmistu alale Aleksander Nevski kalmistu. 18. sajandil rajati Siselinna kalmistu lõunaosas tänapäevaks hävinud Muhamedi kalmistu. 18. sajandi lõpus rajati ka Vana Juudi kalmistu, mis asus Magasini tänava hooldushaiglast põhja pool, selle asukohta tähistab Magasini tänava ääres 1967. aastal vana Juudi kalmistu kohale rajatud automajandit ümbritsevas müüris vanasse aknaorva müüritud hauakivi. Pinnavee taseme tõusu tõttu rajati juba 1911. aastal uus Juudi kalmistu Rahumäele.

1872. aasta Venemaa keisri Nikolai I visiidi järel ühendati Tallinnas asuvad maaväe ja mereväe hospidalid Tallinna sõjaväehospidaliks ning laiendati Härjapea jõe ääres asunud hospidalikompleksi [7]

Viited/Välislingid