Holdre mõis: erinevus redaktsioonide vahel

Resümee puudub
Resümee puudub
7. rida: 7. rida:
esinduslikumat hoonestusansamblit.
esinduslikumat hoonestusansamblit.


Liivi sõja puhkedes ja Lõuna-Eesti siirdudes 1561. aastal Rzeczpospolita koosseisu käis Holdre mõis läbi mitmete Poola võimumeeste käest. 1597. aastal läänistas kuningas Sigismund III sõjategevuses laastatud valduse ( pooled taludest olid tühjad) "eluks ajaks" Weidtenhagenist pärit rittmeister Heinrich Ramelile,
Liivi sõja puhkedes ja Lõuna-Eesti siirdudes 1561. aastal Rzeczpospolita koosseisu käis Holdre mõis läbi mitmete Poola võimumeeste käest. 1597. aastal läänistas kuningas Sigismund III sõjategevuses laastatud valduse ( pooled taludest olid tühjad) "eluks ajaks" Weidtenhagenist pärit rittmeister Heinrich Ramelile, kuid too pidas kasulikuks mõisat enda nimel pidada ainult
aasta - mõisa ostis 2000 taalri eest Palm Riegmann. Riegman-
nilt päris mõisa tema kasupoeg Caspar Holler, seisuselt Riia
linna kodanik. Viimase valdusõigus säilus ka siis, kui Liivi-
maa siirdus 1629.aastal Altmargi vaherahu järgi Rootsi alla.'
Hollerid jäidki läbi mõisa eksisteerimise selle pikema-
ajalisteks omanikeks. Neile on paikkond võlgu oma praeguse
nimegi - Holdre (saksa keeles Hollershof). Uhtlasi pärinevad
Hollerite valdusajast ka esimesed andmed mõisa hoonestuse koh-
ta - 1690. aastate algul koostatud reduktsioonidokumentides
nimetatakse mõisas Väheldast puidust härrastemaja kisklauda-
dest katusega ning üksikuid kõrvalhooneid ja veskit.
1767.aastal sai mõisa omanikuks kapten Niels Eckström,
kes oli abiellunud ühega Hollerite pärijannadest. Tema ja ta
poja nimel püsis valdus veidi üle veerand sajandi ja vőimalik,
et tollal teostati mõisas ka suuremaid ehitustöid - näiteks
1779.aastal peatus siin pikemalt müürseppmeister B.J.Nie-
berg.

Redaktsioon: 22. oktoober 2026, kell 09:18

eraT-0-76_001_0011515.pdf

I. AJALOOLINE ÜLEVAADE

Holdre mõisa ajalugu ulatub XVI sajandi keskpaika. Nagu mitmed ümbruskonna mõisad kujunes temagi endise Helme ordulossi aladele, kuid erinevalt teistest oli tal jääda hoopis väiksemaks ja tagasihoidlikumaks. Oli aegu, mil mõisa maavaldus ei küündinud 1 adramaanigi [1] - seega oli ta paarkümmend korda väiksem kui kihelkonna suurimad Helme, Hummuli ja Kärstna - ja ka talupoegade arvult oli ta üks kesisemaid.[2] Eks see peaks seletama, miks Holdre oli aegade vältel tihti ostu-müügi objektiks ning rendil ja miks ei ehitatud temas pikka aega välja esinduslikumat hoonestusansamblit.

Liivi sõja puhkedes ja Lõuna-Eesti siirdudes 1561. aastal Rzeczpospolita koosseisu käis Holdre mõis läbi mitmete Poola võimumeeste käest. 1597. aastal läänistas kuningas Sigismund III sõjategevuses laastatud valduse ( pooled taludest olid tühjad) "eluks ajaks" Weidtenhagenist pärit rittmeister Heinrich Ramelile, kuid too pidas kasulikuks mõisat enda nimel pidada ainult aasta - mõisa ostis 2000 taalri eest Palm Riegmann. Riegman- nilt päris mõisa tema kasupoeg Caspar Holler, seisuselt Riia linna kodanik. Viimase valdusõigus säilus ka siis, kui Liivi- maa siirdus 1629.aastal Altmargi vaherahu järgi Rootsi alla.' Hollerid jäidki läbi mõisa eksisteerimise selle pikema- ajalisteks omanikeks. Neile on paikkond võlgu oma praeguse nimegi - Holdre (saksa keeles Hollershof). Uhtlasi pärinevad Hollerite valdusajast ka esimesed andmed mõisa hoonestuse koh- ta - 1690. aastate algul koostatud reduktsioonidokumentides nimetatakse mõisas Väheldast puidust härrastemaja kisklauda- dest katusega ning üksikuid kõrvalhooneid ja veskit. 1767.aastal sai mõisa omanikuks kapten Niels Eckström, kes oli abiellunud ühega Hollerite pärijannadest. Tema ja ta poja nimel püsis valdus veidi üle veerand sajandi ja vőimalik, et tollal teostati mõisas ka suuremaid ehitustöid - näiteks 1779.aastal peatus siin pikemalt müürseppmeister B.J.Nie- berg.

  1. ↑ Näiteks 1641. a. 3/4 adramaad, 1725 1/2 adramaad, 1734-1757 - 1 adramaa, 1832 - 1 ja 19/20 adramaad, 1875 - 2 ja 9/16 adramaad. L. von S t r y k, Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Erster Theil. Der ehstniche District. Dorpat 1877, lk. 350.
  2. ↑ 1715. aastal elas mõisa territooriumil 28 mõlemast soost talupoega, 1751. a. 98 tk, 1795. a. 155 tk, 1816. a. 178 tk. - H. L i g i, Talurahva arv ja paiknemine Lõuna-Eestis aastail 1711-1816; Uurimusi Läänemeremaade ajaloost II. Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised. Vihik 371. Tartu 1976, lk.60-61; Holdre talupoegade majanduslikust olukorrast, mõisakoormistest jms annavad hea ülevaate Eesti NSV Riiklikus Ajaloo Keskarhiivis säilunud mõisa vakuraamatud (f.567, n.1, s.375; f.567, n.2, s.1005-1012; f.934, n.1, s.1-2).